Kommid sulle, raha mulle – see oleks ju lihtne äriskeem, millega taskuraha teenida. Neli Jõgeva põhikooli noormeest said puhvetit pidades ettevõtluses väärt kogemuse. Selgus, et meeskonnatöö on raske ning edukasse ärisse tuleb investeerida kogu oma vaba aeg.
Kui Jõgeva põhikooli kaheksanda klassi noormehed Argo Pärn, Robert Valge, Georg Sakrits ja Ott Mutika mullu sügisel koolis puhvetit pidama hakkasid, olid neil üks siht – raha teenida. Et eelmine puhvet lõpetas tegevuse, otsustasid poisid uuesti alustada. Põhikooli õpilaste minifirma saabki tegutseda ainult ühe aasta. Puhvetile pandi nimeks Argo, sest tema on sõprade sõnul tegevdirektorina kõige tähtsam. Samas moodustavad kõigi nelja noormehe nime algustähed just Argo eesnime. Puhveti toimimiseks tuli ülesanded omavahel ära jagada. Tegevdirektor Argo vastutas puhveti töö eest. Ta jälgis, et asjad liiguvad ja korraldas töökoosolekuid. Turundusjuht Georg vaatas, et puhvetis oleks piisavalt kaupa, vajadusel tellis juurde ning uuris, millises kaupluses on kõige soodsamad hinnad. Ott vastutas personali heaolu eest. “Mina võtsin enda peale koristamise ja töötajate tabeli koostamise, et kõigil oleks võrdsed töötunnid,” selgitas Ott.
Finantsjuht Robert maksis arveid, palka ning arvestas kuu kasumit. “Parima kuu kasum jääb 400 euro kanti. Kui olime noortepidudel, muusikapäevadel ja Tuulelaste teatrifestivalil väljas, teenisime rohkem,” selgitas Robert. Palk moodustas kümme protsenti kuu kasumist, mis läks omavahel jagamisele, vahel lubas tegevdirektor preemiatki. “Enamik kasumist läks ikka uue kauba hankimiseks,” märkis tegevdirektor Argo.
Jagavad kogemusi
Argo sõnul olid eelmised puhvetipidajad neile äriga alustamisel suureks abiks. Poistele oli mentoriks eelmise puhveti tegevdirektor Sten Siirak. Jõgeva põhikooli huvijuht Katre Põder läbis juhendaja koolituse ning jagas poistele vajalikke materjale, aitas paberid korda teha, et puhvet saaks tööd alustada. “Kui mina alles õppisin, siis Sten juba aitas ja juhendas,” kiitis huvijuht. “Eelmine puhvet alustas nullist, aga meie saime neilt õppida. Meie tootevalikus ei olnud kartulikrõpse ja Coca Colat, müüsime hoopis kartulivahvleid ja maitsevett, mis on pisut tervislikumad,” sõnas Georg. Katre märkis, et koolipuhvetile kehtib nõue, et kogu müüdav kraam peab olema pakendatud. Nii ei saanud puhvetis müüa näiteks lahtiseid saiakesi. Steni abiga õnnetus poistel puhvetisse saada väike külmkapp. “Saku firma annab külmikuid minifirmadele tasuta kasutusse, eeldusel, et nad müüvad Vichy vett,” sõnas Georg. Argo puhvetis müüdi hapusid ribakomme, mida Jõgeva poodides ei leidu. Poisid õppisid puhvetit pidades oma kliente tundma. Kõige paremini müüsid hapud ribad ja pulgakommid. Nende tükihind oli madal ning läks õpilastele kaubaks. “Neid oli mitme maitsega, igaüks leidis endale midagi sobivat,” rääkis Georg, miks kommid nii populaarseks osutusid.
Kui esialgse hinnaga tooteid ei ostetud, siis kohendasid poisid hinda vastavalt klientide soovidele. Georgi sõnul ei ostetud salvrätte ning menukad polnud ka küpsisepallid. “Tellisime neid vaid ühe korra ja keegi neid väga osta ei tahtnud,” netis turundusjuht Georg. Noormees selgitas, et lõpuks lähtusid nad kaubavalikus sellest, mis müüb. Näiteks nõuti kohukesi, neid tuli pidevalt juurde tellida. Kui uus toode müüki saabus, kuulutasid noored ettevõtjad seda Facebookis ja kooli infostendil.
Kiire ja lähedal
“Raske, aga tore töö! Õppisime palju: kuidas dokumente vormistada, põhikirja koostada, laovarusid korras hoida, tööd jagada ning koostööd teha,” rääkis puhveti tegevdirektor Argo. Õpilased said tasuta kasutada raamatupidamistarkvara ERPLY. Nii oli võimalik pidada arvet lao-, mitte kassapõhiselt. Kõikide toodete koodid kanti arvutisse ning said – nagu poisid ise nimetavad –, piiksumasinaga süsteemi kantud. Viiel päeval nädalas olid puhvet kahel või kolmel vahetunnil avatud ning poisid pakkusid sarnast kaupa kui poes, ent kiiremini ja lähemalt.
“Vanemate klasside õpilased saavad süüa viiendal vahetunnil. Siis on hea, kui neil on juba varem võimalus endale näksimist osta,” selgitas Argo puhveti vajalikkust.
Selleks õppeaastaks on puhvet tegevuse lõpetanud. Raamatupidamisele on vaja anda viimane lihv – osanikele tuleb dividendid välja maksta. Aktsiad jagunesid nelja noormehe, Jõgeva põhikooli direktori ja huvijuhi vahel. “Toetasime direktoriga poiste algatust, et nad saaks aktsiaportfelli raha esimeste tellimuste tegemiseks,” selgitas Katre. Juhendaja sõnul on veel vara öelda, kas järgmisel õppeaastal puhvet koolis tegutseb. Ees ootab põhikooli remont. Kui õpilastel peaks olema soovi, siis tuleb uus minifirma luua.
Näpuga soola
Noormehed tõdesid, et puhveti pidamine pole väike asi – tuleb pühenduda ja aega kulutada. “Kes teeb, see jõuab. Meie ei kahetse midagi,” kinnitas Argo. Robert lisas, et minifirmale ette nähtud käive, 3200 eurot, sai täis. Jätkamiseks oleks nad pidanud minifirma registreerima õpilasfirmaks. “Seal on teised tingimused, raamatupidamine on keerulisem ja maksud tulevad juurde,” märkis Argo.
Poiss juurdleb, et kui tänavu saab tal muusikakool läbi, siis võiks küll uue puhveti peale aega jaguda. Ta käis välja, et kui minifirma projekti uuesti ette võtab, teeb kõik teistmoodi. “Siis on mul vaba aega puhvetile keskenduda. Võtaksin juhtimise, turunduse ja raamatupidamise enda peale – säästaksin poisse tüütust tööst. Nemad ainult müüvad ja mina saan põhjaliku ülevaate, mis firmas toimub,” rääkis Argo lennukatest plaanidest.
Oma firma plaane pole poistel veel tekkinud. Kuid ei saa välistada, et kunagi võetaksegi õpilasfirma loomine ette, millest võib isegi oma firma välja kasvada. Pärast ettevõtluse karastavat kogemust, oma vaba aja kinni panekut, ühise keele ja koostöötamise leidmist on poisid enda sõnul õnnelikud, et selle teekonna ette võtsid. Nad on sõbrad ikka edasi. “Alati soola oma pastat, kui sa seda keedad,” rääkis Argo tähendusrikkalt ühisest äripidamisest.
MARGE TASUR
