Ardile võis alati kindel olla, ta hoolis inimestest

Esmaspäeva õhtul sai täis Vooremaa toimetuse kauaaegse fotograafi ja ajakirjaniku Ardi Kivimetsa maine eluring. Ardist sai ajalehefotograaf  1982.1. novembril  Tema kui välisautori fotosid oli tollane Jõgeva rajoonileht Punalipp avaldanud aga juba varem. Punalipus ja selle järglases, Jõgeva maakonnalehes Vooremaa töötas Ardi kuni pensionini. Lahkunud kolleegi meenutavad alljärgnevalt Vooremaa praegused ja endised ajakirjanikud.


Määras aastateks lehe visuaalse palge

Ardi tuli Jõgeva rajoonilehe Punalipp toimetusse tööle 1982. aasta sügisel ning tema isikupärase käekirjaga fotod (neid iseloomustasid hea kompositsioon ja sage lainurkobjektiivi kasutamine) kujundasid aastaid Punalipu/Vooremaa visuaalset palet. Ning selle palge pärast ei pidanud häbenema.

Et paar-kolmkümmend aastat tagasi oli pildistajaid tunduvalt vähem kui praegu, sõltus see, missugune osa Jõgeva rajooni/maakonna elust tulevaste põlvede jaoks fotodele talletub, üsna suurel määral Ardist. Tema tehtud pilte ongi ilmunud lisaks Punalipule/Vooremaale ka kümnetes muudes trükistes.

Kui Ardist ka kirjutav ajakirjanik sai, kukkusid tal eriti hästi välja loodus-, looma- ja jahiteemalised lood. Tema kajastada olid ka politseinike, päästjate ja kaitseliitlaste tegemised. Ardi kohta öeldi naljatamisi, et ta jõuab põlengupaigale veel enne, kui tulekahju puhkedagi jõuab.

Ardi tõi endaga toimetuse ellu muhedust, südamlikkust ja tähelepanelikkust kolleegide suhtes. Ta ei unustanud kolleegide sünnipäevi ka siis, kui ise juba kodune oli. Tore oli saada talt õnnitluskõnet või SMSi.

Kui Ardi mõned nädalad tagasi toimetusest läbi astus, kallistasime kõvasti, sest mõlemal oli aimdus, et see võib jääda meie viimaseks kohtumiseks. Kehaliselt polnud Ardist just palju järele jäänud, aga tema vaim oli endine.

RIINA MÄGI

Sõnad läbi kaalutud, nii suuliselt kui kirjalikult

Ardi oli jutukas inimene, kuid vastupidiselt mõnele sellisele jutupaunikule, kes enne ütleb ja siis mõtleb, kui sedagi, olid tema laused alati eelnevalt läbi mõeldud ja kaalutud.

Halvustavat sõna teiste pihta tema suust ei kuuldud, ka kriitilise alatooniga artiklis oskas ta negatiivse huumorivõtmesse panna või läbi lillede öelda.

Loo lõplik valmimine võis teinekord pikalt aega võtta, kuid kui see sündis, siis oli iga väljend, iga lause lõpuni viimistletud.

Pidude ajal oli Ardi seltskonna hing, kes teadis, et naised tahavad ikka tantsida ka, kui vähegi võimalik. Mäletan üht tema sünnipäevapidu toimetuse eelmises asukohas, kui temaga sekretäri toas umbes poolteiseruutmeetrisel pinnal midagi tangolaadset sai tantsitud.

KAIE NÕLVAK

Ardi oli džentelmen

Nõukaajal oli inimestel ikka aeg-ajalt asja fotograafi juurde: oli siis vaja passipilte teha, perekondlikke sündmusi jäädvustada või lapsi erinevas eas pildile saada. Ardi, kes omal ajal töötas ateljeefotograafina, jäi meelde viisaka, vastutuleliku ja sõbraliku teenindajana, mis tol ajal päris tavaline ei olnudki. Ta kuulas iga soovi tähelepanelikult ja andis alati endast parima.

Kui Ardi toimetusse tööle tuli, sai temast väga hea töökaaslane, kellele võisid kindel olla, kui abi vajasid. Temaga sai mõnikord ka mõnusalt maailma parandatud. Tema puhul torkas silma ka härrasmehelik käitumine. Naisterahvale ukse avamine, talle mantli selga aitamine või istet pakkumine ei olnud nõukogude “võrdõiguslikus ühiskonnas” tavapärased.

Seltskonnas, kus lauldi ja tantsiti, oli Ardi alati esirinnas. Ta teadis ka vanu ja keelatud laule, ent suutis ka lõõtspillile hääle sisse saada. Ja tantsupõrandal oli Ardi abikaasaga vaadatuim paar.

Ardile ei jäänud märkamata ka teise inimese mure. Lohutav sõna oli tal alati igaühe jaoks olemas. Mälestus Ardist kui heast, vastutulelikust ja mõistvast teekaaslasest jääb püsima.

HILJE PUUSEPP

Ardit iseloomustas täiuslikkusetaotlus

Ardi oli üks endistest töökaaslastest, kes jäi omaseks ka hiljem: kohtudes vahetasime alati sõbraliku tere. Kui oli mahti, jätkus juttu kauemaks. Need kohtumised toimusid täiesti ettekavatsematult, aga alati oli lahkumisel tunne, et mõni selguseta olukord või nähtus oli klaarimaks saanud.

Mäletan, kuidas Ardi käis toimetuses hästi pikalt ja põhjalikult korrektoritega ja ka teiste kolleegidega aru pidamas, kuidas oma artiklitesse paremaid ja ilmekamaid  väljendeid leida. Ka oli ta pea alati kohal, kui tegin ajalehe montaaži: ikka oli Ardi arvates mul mõni joon kõveram või paksem kui vaja või siis polnud pilt küllalt otse. Siis pidasin seda teatud mõttes norimiseks, aga võib-olla oli  see Ardi täiuslikkusetaotlus, mida mina oma tollases pealiskaudsuses ei mõistnud.

Viimati kohtusime Ardiga silmast silma sel kevadel Maxima ees. Tema tervis polnud enam korras, aga pikemat juttu sellest ta vältis. Kõneks oli see, et töö peaks pakkuma rõõmu ja et väga palju saab inimene enda jaoks ise ära teha.

ANNE MIHHAILOV

Jõudis riigimeeste autodele järele

Ardi Kivimetsa meenutades tuleb silme ette mitmeid pilte. Üks neist on mõtetesse süvenenud mees paberile või arvutiekraanile ajalehelugu kirja panemas või varasemal ajal fotolaboris fotot töötlemas. Mõned pidasid Ardit aeglaseks, tegelikult käisid aga tema tööstiili juurde põhjalikkus ja süvenemine. Iga lause, sõna ja kirjavahemärk olid tema jaoks äärmiselt olulised.

Sageli sõitsime koos “objektile”, mina ajaleheloo jaoks materjali koguma, Ardi fotografeerima. Vanema kollegi huvitav, silmaringi arendav ja humoorikas jutt andis neile väljasõitudele oma boonuse. 1990. aastal olime taasiseseisvunud Eesti esimese peaministri Edgar Savisaare Jõgevamaa visiiti kajastamas. Ardi, kes oli nii fotograafi kui ka autojuhi rollis, juhtis toimetuse tumesinist Zaporožetsit sedavõrd osavalt, et suutsime riigimeeste ja nende saatjate ametiautodele edukalt järele jõuda.

Toimetuse seltskondlikel koosviibimistel võttis Ardi ikka laulu üles. Ta lähenes muusikale ka filsoofilises võtmes. Oma kärsitu loomuse tõttu sain sageli kuulda õpetussõnu: “Ära tammu, kuula muusikat!”

Ardi oskas väärikalt ülikonda kanda ja oli osav lipsusõlme sõlmija. Selles osas sain minagi korduvalt tema abistavat kätt tunda.

Maises maailmas elab Ardi Kivimets edasi oma ajakirjandusliku ja fotoloomingu kaudu, lähedastele, sõpradele ja tuttavatele räägitud juttude ja edasi antud kogemuste kaudu.

JAAN LUKAS

Ardi oli krutskeid täis

Isegi oma viimasesse loosse, mille ta Vooremaale mullu kevadel 1. aprilli lehte kirjutas, pani Ardi krutski sisse. Jutt käis Jõgeva nuhtlusest varestest…

Hea krutski oli, mõni inimene ei vaevunud isegi lehe kuupäeva vaatama ja võttis kõike täht-tähelt ning pistis pröökama… On kaaskodanikke, kes üldse naljast aru ei saa! Ardi sai. Hea nali oli tal alati varuks. Juhuks, kui olukord vahel päris tõsiseks läks.

Ideid oli tal alati palju, neid tuli justkui varrukast. Meie viimasel kohtumisel toimetuses ütles, et kui ta “metsast” jälle linna tuleb, siis alustab…

HELVE LAASIK

Ei teinud juhuslikke “klõpse”

Ardi armastas filosofeerida. Tema pika- ja keerulisevõitu mõttekäigud võisid mõnikord tunduda ka tüütud, ent tema pilte vaadates mõistsid, et tema omapärane elufilosoofia kajastub ka tema fotoloomingus. Ardi tegi fotografeerides tõsist mõttetööd ja tema pildid polnud kunagi niisama “klõpsud”, vaid pildid selle sõna kõige paremas mõttes. Neil polnud midagi juhuslikku, vaid iga valguselaik ja näoilme kandis teatud informatsiooni.

ANATOLI MAKAREVITŠ

Leidis aega imestada ja imetleda

Heatahtlikkus ja härrasmehelikkus on eelkõige need omadused, mis seostuvad Ardiga. Kuigi koos sai aastate jooksul mõnigi puud soola ära söödud ja paratamatult üksteise erinevaid külgi nähtud, siis Ardit kellelegi peale käratamas ega ropendamas ei kogenud  kindlasti keegi, oli siis olukord milline tahes. Küll aga on silme ees alati viisakalt riides, galantne ja humoorikas Ardi. Vanaisa Ardi, nagu me teda kutsusime alates sellest, kui ta oma esimese lapselapsega toimetusse tuli. See tiitel sobis talle ideaalselt ja ta oli selle üle ka varjamatult uhke.

Puhta kunstnikuhingena ja looduslapsena suutis ta vaimustuda nii inimestest kui nähtustest, kõnelda hingestatult asjust, mida ta hästi valdas. Tunnistagem ausalt, selliseid inimesi sünnib siia ilma järjest vähem ja paraku neid alati lõpuni ei mõistetagi. Ardi julges selles meeletult tormlevas ja asises maailmas vahel seisma, imetlema ja imestama jääda.

VAIKE KÄOSAAR

Heatahtlik ja hooliv kolleeg

Ardi oli ääretult heatahtlik ja sõbralik inimene, kellest kiirgas soojust

Kui 12 aastat tagasi Vooremaasse algul suvereporteri ja hiljem “päris” ajakirjanikuna tööle asusin, oli Ardi inimene, kellest oli sisseelamisel palju abi. Kui mul oma tööarvutit veel ei olnud, pakkus just tema sageli artikli kirjutamiseks enda oma. Ta andis ka soovitusi, kellelt mis teemal kommentaari küsida, ning leidis aega kohaliku elu-olu taustu valgustada.

Ardi vajas küll mõnikord süvenemiseks rohkem aega ning vahel tuli kannatust varuda, enne kui ta loo valmis sai, ent imekspandav oli tema oskus leida põnevaid teemasid ning neid oskuslikult esitada. Tal oli hea kõrv ning hea nina, eriti loodusega seotud asjades.

On küll omajagu ajakirjanikke, kes teevad üsna korralikult pilti, kuid see, et fotograaf hakkab suurepäraselt kirjutama, pole just tavaline. Ardi Kivimets oligi oma kutsumuselt eelkõige fotograaf, kuid selleks ajaks, kui mina Vooremaasse tööle tulin, oli tema põhitööks saanud kirjutamine. Ometi täitis ta vajadusel ka fotograafi kohustusi ja tegi seda hästi.

Ardile meeldis, kui temaga nõu peetakse ja talle selgitatakse, milleks miski vajalik on. Temaga mõnes asjas kokkuleppele saamine võis mõnikord aega võtta, ent kui kokkulepe oli juba saavutatud, võis tema peale sada protsenti kindel olla. Kui oli kokku lepitud, et sõidame objektile sel kellaajal, siis oli teada: sõit kindlasti toimub. Kui ta oli lubanud tuua tutvumiseks raamatu, teadsid, et see on järgmisel päeval olemas. Kui palusin tema abi oma eaka vanaema haiglasse transportimisel, oli ta valmis aitama ja kiiresti kohal.

Me töötasime koos umbkaudu kaks ja pool aastat, hiljem kohtusime küll harva ja rohkem juhuslikult, kuid need kohtumised olid alati täis soojust.

EVA KLAAS

blog comments powered by Disqus