Kui Annabel Kallo (14) õhtul kell kuus koju jõuab, on tunne nagu oleks veel pool päeva ees. Neiu seab sammud Siimusti noortekeskuse jõusaali. Alla kahe trenni päevas ei saa. Õppimine läheb kiirelt, tuupida talle ei meeldi. Magama jõuab tüdruk samal ajal kui klassikaaslased.
Mõiste vaba aeg on Annabelile võõras. Jõgeva põhikooli seitsmenda klassi õpilase päevad mööduvad pärast kooli ratsutades, kergejõustiku või jalgpalli trennis. Kui sellest väheks jääb, teeb ta jõusaalis lisaks. Annabel leiab, et sellest olenemata on tal sama palju aega, kui klassikaaslastel. “Me õpime ja läheme magama samal ajal. Mina lihtsalt tegelen enne seda spordiga,” sõnab tüdruk.
Nädala sees küll sõpradega aega veeta ei saa, ent kui nädalavahetusel võistlusi ja metsa minekut pole, veedab tüdruk kogu aja sõpradega. Südikas sporditüdruk on ka hakkaja kodutütar. “Mulle meeldib metsas. Kui kahe aasta eest alustasime, oli esimene võistlus luurekas. Saime esimese koha – see oli lihtsalt nii lahe. Selle ajaga olen õppinud teistega arvestama, suhtlema ja koostööd tegema,” räägib Annabel.
Siimusti noortekeskuses asjaajaja
Kodutütrena on tal viies järk ning matkamärk. Tüdruk tunneb matkatarkusi, oskab nooremaid kaasvõitlejaid metsas juhtida ning tuld tegema õpetada. Tüdruku jaoks on loomulik õpitud teadmisi noorematele edasi anda. Annabel on Siimusti noortekeskuses asjaajaja, ta on korraldanud nii pidusid kui kirjutanud projekte. Nüüdki noortekasse külla juhtudes tuleb projekti isu peale – mõne hea idee saab kasvõi kodus kirja panna. Annabelile meeldib olla täiskasvanulikult asjalik, kui ta võimalust näeb, siis tegutseb.
Annabeli hinnangul on Siimusti noortel vedanud, sest neil on noorsootöötaja Laidi Grauen, kes leiab neile alati midagi lahedat. Annabelil on hea meel, et Siimustis kasvavad peale uued lahedad noored, kes tahavad tegutseda.
Pikemalt mõtlemata saab öelda, et tüdruk on käinud Siimusti noortekeskuses juba beebina. “Algust ma ei mäleta, käisin koos emaga beebikoolis, siis osalesin aktiivselt noorteka töös ja nüüd käin seal jõusaalis,” jutustab Annabel. Neiu sõnul ta praegu nii aktiivselt enam Siimusti noortekeskuses ei käi, aga kui mõni üritus on tulemas, siis ta proovib ikka aega leida. Ratsutamine, kergejõustik ja jalgpall võtavad oma aja.
Ratsutamine jääb kindlasti
Ratsutamisega on tüdruk tegelenud pea viis aastat. Nüüd juba ratsavõistlustel käiv neiu kartis alguses hobuseid. Ei julgenud isegi lähedale minna rääkimata pai tegemisest. Hobusteni jõudiski Annabel noorteka kaudu. “Käisime hobustele leiba viimas ja ratsutamas. Pärast seda tundsin, et tahangi hobuste ja ratsutamisega tegelema hakata. Hakkasin trennis käima,” sõnab Annabel. Hirm veel ühe korraga ei kadunud, tüdruk pelgas hobuseid trennis veel aasta jagu. “Ajaga hakkasin neid usaldama, sain aru, et nad ei tee mulle midagi,” lausub tüdruk.
Alguses sõitis ta suurema poniga, kelle seljas sai ka esimene rännak läbitud. Annabelil on see selgelt meeles. Ta muigab, et tegi nii palju asju valesti. “Rännakul on oluline ajas püsida ning hobune lõpuks taastada. Hobuse hingamine, pulss ja samm peab paigas olema,” selgitab ta. Annabeli sõnul hakkas ta liiga kiiresti sõitma, ent üle 16 kilomeetri tunnis ei ole lubatud. Kui teised said üle finišijoone galopeerida, siis Annabeli hobune pidi aga kõndima. Esimene rännak oli 32 kilomeetrit, kuid neiu sõnul on tavalised vahemaad 60 või 80 kilomeetrit.
Et noor ratsanik on suur ja tallis rännaku hobuseid pole, on ta keskendunud takistussõidule. Aasta peale tuleb kümmekond võitlust ära. Võistluse vormi sai Annabel kahe aastaga. Tüdruk tunnistab, et nüüdseks on hirm suurte ratsude ees kadunud. Sageli tuleb ette kukkumisigi, kuid sellest ta ennast heidutada ei lase. Uljas ratsanik hüppab uuesti sadulasse ning kordab ebaõnnestunud harjutust. Tema sõnul ühtegi tõsist õnnetust juhtunud ei ole ning ei oskagi karta. Hobusega tuleb hüpata üle tõketest, mis võivad vahel olla üle meetri.
Senistest saavutustest toob Annabel esile 2015. aasta Liivimaa ratsaklubi esimese koha karika. “Läksin võistlema päevapealt. Võtsin võistlust rahulikult – sõidan võimalikult hästi läbi, võit tuli ootamatult.” Pärast seda nii edukalt ei ole läinud. “Nüüd olen kõrge eesmärgi seadnud – pean parem olema. Tahan tulemust korrata või veelgi paremini teha,” arutleb Annabel. Tüdruku sõnul jääb ratsutamine edaspidi tema elu lahutamatuks osaks. Arenguruumi on veel palju. “Pean tööd tegema hobuse ratsastamisega. Olen algaja ja minu liigutused ei ole nii sujuvad. Hobune peab minu käe järgi töötama ja samal ajal olema lõdvestunud,” selgitab ta ja lisab, et nad peavad hobusega teineteise kehakeelt tundma nii, et keegi sellest kõrvalt vaadates aru ei saa. Õige klapi leidmine on keeruline ja pikk protsess. Annabel nendib, et nii mõnegi hobusega ta üldse ei klapi. “Ma ei taju, mida ma tegema pean,” lausub tüdruk. Ratsutamas käib Annabel Jõgeva lähistel Ellakvere külas, kus ta treenib neli korda nädalas Margit Ränduri käe all. Kuid unistustes mõlgub Annabelil päris oma ratsu.
Kui pingutaks ikka korralikult
Kergejõustikku meelitas Annabeli kehalise kasvatuse õpetaja kolm aastat tagasi. “Käisin jooksuvõistlustel ja tulemused olid päris head. Mõtlesin midagi ratsutamise kõrvale võtta, sest ma ei viitsi kodus passida,” naerab ta. Kui Jõgevamaa võistlustel on Annabel tavaliselt esikolmikus, siis Eesti meistrivõistlustel tase nii hea ei ole. Pühapäeval osaleb ta Eesti meistrivõistlustel kaugushüppes, ent ei hinda oma võimalusi väga kõrgelt. “Seni pole ma eestikatel esikolmikusse jõudnud,” sõnab ta. “Eestikatega pole ma kunagi rahul, seal läheb ikka metsa. Närvi sisse ei tule, ma unustan lihtsalt pingutada,” ütleb ta.
Samas tunnistab tüdruk, et suureks sportlaseks ta saada ei taha. “Teen sporti rohkem ikka enda pärast,” muigab ta. Annabelil on sihvaka tüdrukuna kõik eeldused, et olla hea kõrgushüppaja. “Tehnika ei ole nii hea ja üüratuid kõrgusi ma ei ületa, kuid harjutades ja tehnikat arendades on see täiesti võimalik,” juurdleb ta oma sportlike eeliste ja tugevuste üle. Lisaks hüppamisele on täiesti arvestatavad nii 200 kui 400 meetri jooksud. “Pikematel distantsidel ei pinguta ma lõpuni, annan alla. Kui jooksu lõpetan, tunnen, et oleksin veel kiiremini suutnud, jõudu jääb ülegi,” sõnab ta. Annabel treenib kolm korda nädalas Piret Kolli juures Harta spordiklubis.
Hakkaja tüdruku uueks hobiks on aga jalgpall. Aasta jagu Jõgeva Noorus 96 klubis treeninuna kinnitab ta, et jalgpall on lahe. “Alguses jalgpall mind ei huvitanud, mängisime sõpradega oma rõõmuks. Siis tundsin, et tahan areneda ja paremaks saada,” jutustab ta. Lisaks vaatas ta erinevaid saateid sportlastest ning suur jalgpallihuvi äratas temas tähelepanu.
Naiskonnaga on jõutud juba maakonna meistrivõistlustel platsile. “See oli väga hea kogemus. Me oleme veel vähe treeninud ning positsioonid on kujunemas,” sõnab Annabel. Tüdruk alustas jalgpalli ründajana, aga nüüd on ta koha sisse võtnud värvas. “ Ründajana ei tajunud ma platsil oma positsiooni, jooksin sinna, kus oli pall,” naerab ta.
Väravahi roll tundub sobivat: paras pikkus, kiire reageerimine ja palli tõrjumiseks hulljulged hüpped. Samas kinnitab tüdruk, et väravas on raske olla. Õnneks ütleb treener, et väravavahti ei tohi kaotuses süüdistada. Napikaid palle, mis tõotavad sisse minna, on palju. Annabeli sõnul kaitseb ta nii, et põlved on alati lõhki. “Olen igat moodi kaitsnud, isegi ninaga,” lausub ta. Treener veel kiitis tubli töö eest, aga neiu sõnul oli see täiesti juhulik õnn. Pealegi oli mats valus ja natuke hakkas ninast verd jooksma. Kuid Annabelil on vaprust ja tahet kuhjaga, vahejuhtumist ei lasknud ta end häirida ja mängis edasi. Tüdruk käib kaks korda nädalas vutti mängimas. Kuid juba selle põhjal teab ta, et tehnika on oluline. “Võin küll kiire olla, aga palli olen ka jalgade vahelt väravasse lasknud,” teatab ta.
Õpib ikka ainult endale
“Koolis on ikka neljad-viied,” lausub ta. Annabel kasutab koolis maksimaalset aega õppimisele ja tunnis kuulamisele. Kodus talle tuupida ei meeldi. Koolis on tüdruku lemmikuteks matemaatika ja vene keel, aga inglise keelega peab vaeva nägema. “Vene keelt olen kohe alguses korralikult õppinud. Matemaatika tuleb loomulikult, mulle meeldib mõelda. Arusaamiseks tuleb süveneda,” jutustab ta. Olümpiaadidel osalemisest on Annabel loobunud. “Õpin enda pärast ja oma teadmisi ma võrrelda ei taha,” teatab ta.
Akusid käib tüdruk laadimas oma maakodus, kus loomi ja linde paarikümne ringis. Kõige rohkem nalja saab hanedega. “Nad on nagu koerad – silitan, jalutan ja räägin nendega samamoodi,” sõnab tüdruk.
MARGE TASUR
