Aino Kolpakova: “Kõik sõnad on olemas, neid tulebki kasutada”

Aino on emotsionaalne ja vahetu inimene, kes ei jäta reageerimata ei heale ega halvale, ei häbene välja näidata meeleliigutust, kui miski talle väga meeldib, ega sekkuda, kui olukord seda nõuab. Ent mõne asja kohta ütleb ta ka lihtsalt: “See mulle ei meeldi ja ongi kõik”. Et aga igaüks saab teha midagi selleks, et ümbritsev elu kasvõi natukegi parem ja huvitavam oleks, selles on Aino veendunud.

Kuidas aga on sündinud tema luuletused, seda Aino öelda ei oska. “No nad tulevad iseenesest. Kõik sõnad on olemas, neid siis kasutangi,” ütleb ta ja peab enamasti vajalikuks täpsustada: “Ma ei ole mingi luuletaja, ma lihtsalt armastan luulet.” Algtõuge ennast luulevormis väljendada tekkis ilmselt sellest, et Aino kirjutas harilikult trafaretsete salmikeste asemel sugulastele ja sõpradele juubelite, pulmade jms puhul ikka mingid omatehtud värsiread. Hiljem hakati temalt neid lausa tellima. Siis juba asus ta iseenda jaoks üht-teist läbi elatut ja mõtteid tekitavat kirja panema. Nii tekkisidki tähelepanekutest kas siis vemmalvärsid või tundeväljendused. “Oma elu teeb ka vahel nalja,” ütleb Aino ning lisab, et kui edaspidi peaks veel ühe kogu välja andma, siis seal oleks just rohkem naljalugusid. “Poliitikuid tõmban ka,” mainib ta. Senised luuletused on aga enamuses siiski tunnete ajel sündinud ja hingest ning südamest tulnud.

Elust võetud asjad

Aino kirjapandut võib nimetada pigem jutustusteks luules kui lihtsalt luuletusteks. “Vaat, sellest ma tahan kirjutada,” ütleb ta aeg-ajalt iseendale ja siis kirjutabki. Kui mõtted on kirja saanud, saab südamel justkui kergem. Enamasti on kirja panema sundinud elust võetud asjad. Vahel on mõned asjad lihtsalt kogunenud ja justkui ennast ise meelde tuletanud. Tavaliselt kujuneb aga siiski nii, et kirja panema sunnib mingi vahetu elamus. Millal Aino just kirjutab, seda tema lähedased eriti märganud pole. Seepärast abikaasa Ivan ükskord ütleski: “Sa vist käid neid keldris kirjutamas.”

Kõige enam on Aino kirjutanud siis, kui ta näeb ja tajub midagi ilusat ja see teda hingepõhjani liigutab. Palju kirjutamisainet pakub ikka ja jälle loodus, Peipsi järv, kodupaik. Selleteemaliste luuletustega on tal tulnud viimasel ajal üles astuda ka ümberkaudsetel luulepäevadel ja Peipsimaa päevadel Tallinnas. Aga Ainol on ka armastusluuletusi, lapsepõlvemeenutusi, pühendusluuletusi ja muudki. Süda on sundinud kirjutama ka pärast Estonia hukku; kui suri printsess Diana jne.

“Siin lindude sädin, lauluviis – mu kodukoht on paradiis…Nüüd olen ta ori, olen ahelais, olen ta kütkeis, ta kammitsais,” kirjutab Aino ühes luuletuses oma kodukohast. Ühes Peipsit kirjeldavas luuletuses on aga kirjas: “Ma armastan koidukiirtega kullatud järve ja neid vallatuid mänglevaid värve…Ma imetlen siis, kui taevas ja järv kõik on nagu üksainus tumesinine värv. Nad on äikese ajal nagu üksteise najal…”. Teistsuguses luuletuses kirjutab Aino aga nii: “Armastuse riigis…Seal iialgi ei tehta vahet – ei rahvuse, ei rasside vahel. Seal ruumi on alati kahel…”.

Üheks Aino ammuseks südamesooviks oli käia ära Soomes, kuhu teda omal ajal ei lastud. “Igatsesin sinna minna alates sellest ajast, kui lugesin “Kalevalat”, juba rahvuseepose Aino, oma nimekaimu pärast”. Kui tal mõni aasta tagasi Soome pääseda õnnestus, kirjutas ta ka seal kogetust. Eriti sügava mulje jättis Ainole Särkijärv. “Päris imelik, et vana inimene võib niimoodi loodusse ära armuda,” ütleb ta ise sellele tagasi mõeldes. “Järve ilu mind paelus, köitis. Mu südame jäägitult võitis… Pilvine taevas peegeldus vees – minu süda sumas pilvede sees…” kirjutas Aino tookord sellele järvele pühendatud luuletuses.

Ei need ega teisedki Aino luuletused pretendeeri kaugeltki mitte ei teostuse ega sisulise külje poolest suureks luuleks. Neis avaldatud mõtted ja tunded on siirad ja ehtsad ning kuuluvad lihtsalt ühe inimese ellu ning väljendavad tema suhtumist kõigesse ümbritsevasse.

Päris algusest

Sündinud aastal 1935, on Aino oma elus näinud ja kogenud mõndagi – sõda, varemeis linnu ja asulaid, küüditamishirmu, karjaskäimise aega jne. Enne sõda elati Pärnus, kus elas ka üks lähisugulasi August Sang. Tollest ajast on mitmeid piltegi, kus August istub mererannas ja väike Aino on tema süles. Et vanusevahet oli üle kahekümne aasta ja eluteed viisid hiljem lahku, ei mäleta Aino sellest just eriti palju. Augusti lapsed on jäänud aga juba kaugemasse sugulasteringi ja nendega pole kahjuks edaspidi enam sidet peetud. Küll on aga Ainol helgeid mälestusi oma vanaemast, kellega tal oli õnn päris palju koos elada. Too vanaema, muide, kes oli koolis käinud vaid kaks aastat, kirjutas samuti luuletusi. Kirjavigadega küll, aga mõtted ja tunded olid ehedad, väljendused tabavad ja terased. Vanaema luuletustevihikut, mis nüüdseks Aino kätte jõudnud, peab Aino oma kalleimaks varanduseks. See on viinud vahel mõttele, et võib-olla on midagi vanaema hingelaadist ja väljendamisvajadusest temassegi jäänud.

Huvide ja iseloomu kujunemisel teismeliseeas oli aga määrav osa Märjamaa koolil, kus Aino õppis, eriti sealsel emakeeleõpetajal, kellel oli kombeks Ainot ka deklameerima panna. Nagu hiljem selgus, kasvas sellest klassist välja päris mitu kirjutamishuvilist, nende seas ka hilisem kirjanik Arvo Valton (Vallikivi). Arvoga seoses meenub Ainole üks lugu viiendast klassist, mil emakeeletunnis tuli kirjutada kellegi või millegi kohta võrdlus. “Emakeeleõpetaja on meil nii ilus ja hea, justkui minu ema,” oli Aino kirjutanud. Selle peale nähvanud klassivend Arvo, et Aino tahab pugeda. “Aga see õpetaja oli tõesti ilus ja armas,” meenutab Aino veel nüüdki.

Klassivendadest kaksikud Arvo ja Ahto Vallikivi, targad ja toredad poisid, pärast 1949. aasta 25. märtsi enam kooli ei ilmunud. “Nende kohta ärge rohkem küsige,” oli klassijuhataja koolivaheajalt naasnud lastele ainult öelnud. Sestpeale pole Aino vendi Vallikivisid näinud. Pole sattunud ka ühelegi kirjandusõhtule, kuhu Arvo Valton kutsutud. “Ei tea, kas ta mind ära tunnekski,” kahtleb Aino.

Mustveesse suunamisega päriseks

Pärast kaubanduskooli lõpetamist 1952. aastal suunati Aino tööle Mustveesse. Ta oli kindel, et kui suunamisaeg läbi, läheb siit kindlasti ära. “Oli oktoobrikuu, porine ja pime aeg ja Mustvee oli siis veel varemetes. Nutsin ja mõtlesin, et millal see kolm aastat ükskord ometi täis saab,” meenutab Aino. Pettumus oli seegi, et siin oli tarvis osata kahte keelt. Vene keel ei meeldinud Ainole koolis põrmugi ja õpetajale oli ta kogunisti uhkelt öelnud, et seda ta õppima ei peagi, sest nagunii ei lähe seda keelt tal ilmaski tarvis.

Elu läks aga nii, et Aino jäi truuks nii Mustvee linnale kui kaubandustöötaja ametile ja õppis väga hästi vene keeles kõnelema. Lausa nii, et nüüd on ta selles keeles isegi päris mitu luuletust kirjutanud. Tänavu saab Ainol Mustvees elatud viiskümmend viis aastat ning viiskümmend üks aastat on ta abielus olnud vene rahvusest Ivaniga, kellesse ta siin kunagi armus ja kellega koos Mustveesse kodu rajas. “Siin mu nooruse-, mu õnnemaa, muu tööpõllud, heinamaa. Siin mu kodukoht, mu jõekäär, legendaarne Peipsi-äär,” kirjutab ta hiljem ? hingest ja südamest.

VAIKE KÄOSAAR

blog comments powered by Disqus