Viimastel aastatel Eesti vabamaadlusvõistlustel võitmatuna püsinud 21aastase põltsamaalase Aimar Andruse suureks eesmärgiks on 2020. aasta Tokyo olümpiamängud. Tänavu sai Andruse U23 vanuseklassi MM-võistlustel 11. koha ning valiti Eesti Maadlusliidu poolt selle vanuseklassi Eesti parimaks vabamaadlejaks.
Aimar Andruse sündis Paides 1996. aasta 16. oktoobril. Esimesed kolm eluaastat möödusid tal Vändra lähedal Kadjaste külas, seejärel kolisid tema vanemad Harri ja Varje koos oma viie lapsega Lustiverest linnulennul kuue kilomeetri kaugusel olevas Tõrenurme külas asuvasse Pärnamäe tallu.
“Mina olin tollal lastest kõige noorem, vennad Hergo ja Ardi on minust vastavalt seitse ja kolm aastat vanemad, õed Velja ja Airika aga kuus ja viis aastat vanemad,” lausus Aimar Andruse. “2008. aastal sain lõpuks pesamuna rollist vabaks, meie perre sündis veel ka kuues laps, Andra Adele.”
Endises metsavahitalus kasvades said lapsed kiirelt selgeks ka kõik maatööd. “Töökasvatusest ei saanud me kuidagi mööda, kõiki maatöid olen kodus teinud,” ütles Andruse. “Talus olid loomad, tegime heina ja tõime puid. Ema ütles alati, et nii vana kui oled, nii palju pead ka puid tooma. Natuke vanemana kasvatas rammu ka puude lõhkumine, mäletan, kuidas ükskord suvel lõhkusime vendadega 30 soojakraadiga kaks rekatäit kasepuid.”
Sporti peeti peres au sees
Ka sport on Andruste peres alati au sees olnud, maadluse kõrval on kõiki köitnud ka jalgpall. “Kui meil väiksena töös pausid tulid, läksime alati õue jalgpalli mängima,” lausus Aimar Andruse. “Isa Harri oli jalgpalliväravavahina kaheksakümnendatel Eesti noortekoondise kandidaat, jalgpalli oleme noorteklassis mänginud ka vendade ja õdedega.”
Harri Andruse mängis Eesti meistrivõistluste kolmandas liigas Põltsamaa Spordi ridades kaasa veel ka 2008. aastal, 42aastasena. Aimar Andruse tegi Eesti noortemeistrivõistlustel kaasa algul Põltsamaa Tervise ja hiljem Põltsamaa Spordi meeskonnas, viimaseks jäänud kohtumise pidas ta 2010. aastal B-klassi meistrivõistlustel, vastaseks kunagise kodukandi Vändra JK Vaprus.
Põhialaks sai Andruste pere lastele siiski maadlus, kõik viis vanemat õde-venda on tulnud vähemalt ühel maadlusalal vähemalt korra Eesti meistriks. “Maadluse juurde jõudsin juba lasteaias käies,” meenutas Aimar Andruse. “Mul ei olnudki muud varianti, sest õed ja vennad juba tegelesid selle alaga. Hergo hakkas maadlustrennis käima juba Vändras, teised alustasid Põltsamaal Arved Külanurme juures. Algul käisin ma spordikooli keldriruumis toimunud treeninguid niisama vaatamas. Kui aga ka ise maadelda proovisin, selgus, et olen endast kolm aastat vanematega võrdne. Läksingi kohe suurte trenni, sest siis ei pidanud vanemad meid eraldi vedama. Kell viis Põltsamaal alanud treeningule läksime otse koolist, vahepeal kodus ei jõudnudki käia. Buss jõudis Lustiverest Põltsamaale kümme minutit enne treeningu algust, kahe kilomeetri kaugusele spordikooli jooksmine aitas ka võhma kasvatada.”
Nipi maadlejad kõigis vanuseklassides meistrid
Arved Külanurme maadlustreeningud olid Põltsamaal väga populaarsed, üheskoos jõuti ka suurepäraste tulemusteni. “Meie punt oli väga hea ning meil õnnestus ka Eesti tasemel läbi murda,” lausus Aimar Andruse. “SK Nipi maadlejad tulid kõigis vanuseklassides ja pea kõigis kehakaaludes Eesti meistriks.”
Vabamaadluses jõudsid tiitlivõistlustele ka Aimari vanemad vennad. Hergo Andruse sai 2006. aastal U18 vanuseklassi EM-il 19. koha, Ardi Andruse tegi kaasa noorte olümpiapäevadel. “Ardi oli noorte olümpial bulgaarlase vastu eduseisus, kuid vastane lükkas talle näpu silma,” rääkis Aimar Andruse vanemalt vennalt kuuldut. “Ardi ei suutnud enam seejärel keskenduda ning kaotas. Ardi on praegugi, ilma treenimata päris tugev, võitis ta ju tänavu Eesti meistrivõistlustel pronksi. Hergo tuli eelmisel aastal Eesti meistriks ning otsustas seejärel loobuda, öeldes, et tipus olles tulebki lõpetada.”
Esimesed võistluskogemused sai Aimar Andruse juba üsna väiksena, tehes kaasa Põltsamaal toimunud laste sumovõistlustel. “Mäletan, et kaotasin ühe algselt võidetud, kuid kordamisele läinud matši. Ja siis läks muidugi kohe nutmiseks,” muigas ta.
Esimese Eesti meistritiitli võitis Aimar Andruse 2008. aastal, kui ta 11aastaselt oli parim U14 vanuseklassi sumo meistrivõistlustel kehakaalus kuni 45 kg. Sama aasta lõpus, juba 12aastasena, tuli esimene meistrikuld ka vabamaadluses. Põltsamaal toimunud U16 vanuseklassi meistrivõistlustel võitis Aimar Andruse esikoha kehakaalus kuni 38 kg.
“Just sel ajal tuli maadlusse uus reegel, et matšivõiduks piisab 8:0 eduseisust,” meenutas Andruse. “Enne tuli kaks poolaega lõpuni maadelda või vastane seljatada. Mulle muudatus sobis, kõik matšid lõppesid 30-40 sekundiga.”
Eesti täiskasvanute meistrivõistlustel vabamaadluses pidi Aimar Andruse viimati kaotusega matilt lahkuma 2014. aastal, kui ta jäi finaalkohtumises alla rohkem kui kahekümnel korral Eesti meistriks tulnud viljandlasele Jaanek Lipsule. Järgmisel aastal õnnestus tal aga kogenud konkurent tasavägises finaalis alistada ning võita esimene oma senisest kolmest järjestikusest meistritiitlist. “Lips on tänu oma kogemustele väga tark maadleja ning noortel on alguses teda väga raske võita,” lausus Andruse.
Koondisesse n-ö tühikargajaid ei võeta
Omaealiste Eesti koondisse jõudis Aimar Andruse juba esimeste U18 ja U20 vanuseklasside meistritiitlite järel. “Koondisse saamisel otsustab see, kui tugev on kaalus konkurents ning kui palju vastastest üle oled,” teab ta. “N-ö tühikargajaid pole koondisse mõtet võtta. Kui aga koondisse mittekuuluv Eesti meister soovib ikkagi tiitlivõistlustel osaleda, saab ta seda teha oma raha eest.”
Rahvusvaheliste tiitlivõistluste debüüdi vabamaadluses tegi Aimar Andruse 2012. aastal, kui ta sai Poolas Katowices toimunud U18 vanuseklassi EM-võistlustel kümnenda koha. Möödunud aastal sai ta Riias peetud täiskasvanute EM-võistlustel 11. koha, senise karjääri parim tiitlivõistluste koht pärineb samuti 2016. aastast, kui ta lõpetas Bukarestis U20 vanuseklassi EM-võistlused seitsmendana.
Aimar Andruse alistas Bukarestis avaringis itaallase Vendel Toffanini 10:0, kuid pidi seejärel tunnistama hiljem hõbemedali võitnud türklase Enes Uslu 12:0 paremust. Lohutusringis alistas Andruse 12:2 kreeklase Georgios Martidise, pronksimatšile pääseja otsustanud kohtumises kaotas aga 5:12 ungarlasele Csaba Vidale. “Esimese poolaja võitsin ilusti ära, teisel aga väsisin,” meenutas ta kaotust hilisemale pronksivõitjale. “Matšid olid üksteise järel, vaid viisteist minutit pärast eelmist kohtumist tuli uuesti matile minna. Selline asi väsitab eelkõige vaimselt.”
Hea võimalus medalimatšile pääsemiseks oli Aimar Andrusel ka tänavu novembris Poolas Bydgoszczis toimunud U23 vanuseklassi MM-võistlustel. Üheteistkümnenda kohaga lõpetanud Andruse kaotas veerandfinaalis täiskasvanute MM-i viiendale mehele Noboyoshi Takojimale 2:5, jaapanlane jäi seejärel aga poolfinaalis vaid tänu kohtunike määratud passiivsuspunktidele alla India maadlejale. “Jaapanlase vastu oleksin pidanud targemalt maadlema,” on Andruse siiani enda suhtes kriitiline.
Analüüsib matše ise ja koos treeneriga
“Kui ma matši kaotan, mõtlen ma läbi, et miks ma kaotasin ja mida ma parandama peaksin, et seda vastast järgmisel korral võita,” ütles Andruse. “Kui ma ise lahendust ei leia, küsin loomulikult ka treenerilt. Matšideks valmistumisel on väga palju abi ka internetis olevatest videotest. Iga vastase puhul tuleb ju valmis olla tema põhiliigutusteks ning teada seda, kuidas ta ründab.”
Hetkel võistleb Aimar Andruse kehakaalus kuni 70 kg, võistlustevahelisel ajal kaalub ta aga 77 kg. “Võistluskaalu võtmine on maadluses väga sage töö, kõik teevad seda,” lausus ta. “Kaaluvõtmine on neli päeva kestev protsess, mille käigus tuleb lisaks kõigele muule väga hoolikalt jälgida toitumist. Nälgida ei tohi, sest trenni tegemiseks peab alati jõudu olema. Magusat ei tohi väga palju süüa, sest see tekitab piimhapet, samas ei tohi süüa soolast, sest sool võtab kehas vee kinni. Seetõttu peabki sööma magedat toitu, energia saamiseks võib ainult natuke magusat, näiteks mett, süüa.”
Edasise maadluskarjääri huvides tegi 2013. aastal Lustivere põhikooli lõpetanud Aimar Andruse otsuse jätkata gümnaasiumiõpinguid Kohtla-Järvel, Järve gümnaasiumis. Otsust toetas kogu tema pere ‒ koos Aimariga kolisid Jõhvi ka lasteaiaõpetajast ema Varje ja noorim õde Andra Adele.
“Kui tugevaid vastaseid ei ole, siis maadluses kuskile ei jõua,” lausus Aimar Andruse. “Põhikooli ajal sai Kohtla-Järvel tihti laagrites käidud ning tänu sellele ma sinna õppima läksingi. Kohtla-Järve spordiklubis Kuldkaru oli mitmeid tugevaid treeningpartnereid, näiteks samuti Eesti paremikku kuuluvad Gleb Belokurov, Aleksei Baskakov ja Andrei Aleksejev. Koolikaaslased ütlesid küll algul, et imelik vend, maadlustreeningute pärast tuleb siia, kuid pärast saadi aru,” naeris ta.
Keskkonnamuutus tõi kaasa ka vene keele oskuse, mis praegu tuleb kasuks sagedastes treeninglaagrites Venemaal. “Vene keelt olin enne natuke koolis õppinud ja ka laagrites sai teiste maadlejatega suheldud, kuid sellist arusaamist nagu praegu, küll ei olnud,” lausus Andruse.
Praegu harjutab põhiliselt Viljandis
Järve gümnaasiumi lõpetas Aimar Andruse möödunud aastal, pärast seda on ta põhiliselt harjutanud Viljandis, Eesti vabamaadluskoondise peatreeneri Rain Aleksandrovi juhendamisel.
“Viljandis on treeningpartnerite leidmine raskem, hästi palju teeme praegu koos trenni Eesti juunioride koondisse kuuluva põltsamaalase Marek Kütiga, kes on viimastel aastatel õppinud Suure-Jaani gümnaasiumis,” ütles Aimar Andruse. “Üksi trennis olles maadlen aga treeneriga, samuti saab siis teha liikumisi, jõudu ja arendada kiirust.”
Palju on andnud ka nii Venemaal kui Eestis toimunud treeninglaagrid, mida on vedanud vabamaadluse olümpiavõitja Anatoli Beloglazov. “Treeninglaagrite eesmärgiks ongi peamiselt saada palju tugevaid ja võrdseid vastaseid,” lausus Aimar Andruse. “Kui maadled ameeriklasega, teeb ta asju ühtemoodi, maadled venelasega, on kõik hoopis teisiti. Venelastel on näiteks väga palju kätetööd ja nende maadlus põhineb vastase väsitamisel. Nad võivad kuus minutit su peal rippuda, toimub pidev surumine ja lükkamine. Käed on pärast seda nagu süldid ning midagi ei jõua teha. Pärast trenni on olnud vaja kätele massaaži teha, lihasevalu on lihtsalt nii suur olnud,” lisas ta.
Treeninglaagrites õpitakse ka uut tehnikat, mõnikord lisandub tänaste maadlejate võtete arsenali ka ammu unustusehõlma vajunud asju. “Kui näed mingit uut võtet, proovid seda järgi teha,” märkis Aimar Andruse. “Samas on maadlus on nii vana spordiala, et kõik asjad on kunagi läbi proovitud, teave on olemas, tuleb lihtsalt jõuda õigete treeneriteni. Vabamaadluses on alati olemas mingi vastuvõte, alati saab teha midagi, et olukord enda kasuks pöörata ja ise punkt ära võtta.”
Hetkel peab Aimar Andruse oma kõige nõrgemaks küljeks jalgade tööd. “Alati on midagi sellist, mida tuleb järgi aidata,” nentis ta. “Treenerite öeldu tuleb omaks võtta ja vead ära parandada. Tugevaks saamiseks peab palju trenni tegema, midagi ei tule lihtsalt niisama.”
Aimar Andruse on vabamaadluse kõrval edukalt esinenud ka teistel maadlusaladel. Rannamaadluses võitis ta tänavu Türgis peetud MM-võistlustel pronksmedali, sumos tuli ta noorteklassis korduvalt Eesti meistriks ning võitis 2014. aastal ka juunioride Euroopa meistrivõistlustel võistkondliku hõbemedali.
“Pärast 2014. aastat ei olegi ma enam sumos võistelnud,” lausus Aimar Andruse. “Ühest küljest ei tõmba see ala praegu enam, samas ei ole sumoga tegelemine ohtlikkuse tõttu ka soovitatav. Rannamaadlus vabamaadlusest väga palju ei erine. Viimastel aastatel on rannamaadlus arenenud, tänavusel MM-il oli konkurents tunduvalt tugevam kui varasematel aastal, kuid ikkagi on tuntav, et tegemist ei ole olümpiaalaga.”
Eesti spordile palju au ja kuulsust toonud kreeka-rooma maadlus on Aimar Andruse jaoks rohkem hobiala. Ometigi on ta ka sellel alal harva võisteldes edukas olnud ‒ 2012. aastal võitis ta Eesti täiskasvanute meistrivõistlustel kehakaalus kuni 55 kg hõbemedali, neli aastat hiljem tuli aga kehakaalus kuni 74 kg Eesti juunioride meistriks. Finaalmatšis pidi põltsamaalase paremust tunnistama Eesti selle ala paremikku kuuluv Lauri Leier. “Maadlesin raskemas kaalus ja võit tuli väga tasavägise kohtumise järel,” meenutas Andruse. “Vabamaadlejad muidugi naeravad, et kreeka-rooma maadlus on vabamaadlusest poole kergem, kasutada saab seal ju vaid poolt keha,” lisas ta muiates.
Aimar Andruse peamiseks eesmärgiks on 2020. aasta Tokyo olümpiamängud. “Kogu töö käib suurte eesmärkide nimel, püüan ennast maadluses maksimaalselt teostada,” märkis ta. “Väiksest peale on maadlus minu jaoks olnud elu, tänu sellele on tulnud tahtejõud ning ka oma tulevikku ei näe ma praegu ilma selle alata.”
Küll aga jätkas Aimar Andruse pärast gümnaasiumi lõpetamist hariduse omandamist, alustades Tallinna tehnikakõrgkoolis õpinguid autotehnika erialal. “Alati peab midagi tagavaraks olema,” lausus ta. “Vend Hergo lõpetas sama eriala ning jätkab praegu Tallinna tehnikaülikoolis magistriõppes. Sel aastal pole mul kahjuks küll vedanud, kaugõppe õppenädalad on alati olnud võistlustega samal ajal, kuid olen saanud juba vastamas käia ning seetõttu probleeme tekkinud ei ole.”
MATI ALEV
