Agurile juba koolipõlves.
“Kirjutasin niisama igasuguseid asju. Kirjandite eest pani õpetaja tavaliselt kaks hinnet: sisu eest viie ja õigekirja eest kahe või kolme. Komadega olid mul suhted eriti halvad,” ütles Agur, kui me õdusas väikeses majas, kus Agur koos abikaasa Helbe ja kahekuuse tütre Kaisu Anniga elab, kohvilaua taga istet olime võtnud.
Ulme- ja fantaasialugusid hakkas Agur kirjutama Väike-Maarja päästekoolis (ehk, nagu Agur ütleb, pritsukoolis) õppides. Trükki jõudis esimene lugu Vooremaas 1996. aasta suvel. Veel on Aguri jutte ilmunud ulme- ja õudusajakirjas Mardus ning sama suunitlusega võrguväljaandes Algernon. Luuletusi kirjutab ta ka, aga peab seda tegevust rohkem ajaviiteks.
Äsjailmunud fantaasiaromaan sai Aguri sõnul alguse kihlveost.
“Istusime kahe sõbraga koos ja vedasime nalja pärast kihla selle peale, kas suudan nende öeldud kahe suvalise lause põhjal jutu kirjutada. Üks sõber ütles: “Laua peal on raamatud.” Ja teine: “Ei tea, mis raamatud need on?” Kuna sellest kihlveost on möödas väga palju aega, ei mäletagi ma enam täpselt, mille peale me kihla vedasime. Tõenäoliselt paari pudel õlle peale. Ja needki on mul asjaosalistelt sisse nõudmata,” ütles Agur.
Linn maatasa
Tema romaanis on laual seisvad raamatud nõiaraamatud ja koos nendega on seal veel patakas pabereid. Ning need leiab loo ühe peategelase, ekstrasenss Sergei Ivanovit? Gavru?a tütar. Gavru?a kuju loomisel sai Agur inspiratsiooni ühest reaalselt ilmunud ajalehekuulutusest, kus keegi end maagiliste teaduste kandidaadiks ning hüpno-energoterapeut-kirurgiks nimetanud isik andis teada, et võtab vastu igasuguste haigustega patsiente. Aguril käib ekstrasensiga kaasas teatud needus: kui ta mõnda paika kauemaks jääb, hakkab seal igasuguseid hulle asju juhtuma.
“Jõgeva linn tehakse igatahes maatasa ja Ida-Virumaa takkapihta,” ütles Agur muiates.
Tema sõnul on raamatus proosateksti vahele lükitud ka luuletusi, kusjuures enamik neist pole üldse mitte Aguri, vaid tema sõprade omad.
“Mul on sõpru, kes luuletavad tunduvalt paremini kui mina ja nad lubasid mul oma tekste kasutada. Muuseas, ka romaani pealkiri pärineb ühest raamatus kasutatud mitte-minu luuletusest,” ütles Agur.
Esimene väike kõmu tekkis Aguri romaani ümber siis, kui see kolme aasta tagusel romaanivõistlusel äramärkimist leidis. Vaatamata ˛üriipoolsele avaldamissoovitusele oleks käsikiri Aguri enda poolest vist siiani sahtlis seisnud, sest avaldamistoetus kaasnes ainult kolme esimese kohaga ja ise toetust taotlema hakata tundus Agurile kuidagi tüütu. Üks tema sõpru tegi ta aga Tartus Labürindi-nimelises trahteris, kus ulme- ja fantaasiafännid iga kuu esimesel reedel kokku saavad, tuttavaks kirjastuse Fantaasia esindajaga. Kuna kirjastaja võttis enda peale Kultuurkapitalilt avaldamistoetuse taotlemise ja autorile veel honorarigi maksis, sai raamat Aguri jaoks kuidagi valutult kaante vahele. Saatesõnas on romaani iseloomustatud kui “meeletut postmodernset kompotti, milles segunevad õuduskirjandusest tuttavad öised surnuaiad, veri, soolikad ja mootorsaed, punkkultuurile omane õhustik ning moodsale linnafantaasiale omane maagilis-realistlik element.
Küsimusele, miks ta fantaasialugusid kirjutab, vastas Agur, et ta tahaks kirjutada võimalikult elutruult, aga kuna ta ühtki reaalse elu valdkonda nii hästi ei tunne, et seda elutruult kirjeldada, siis ta kirjutab maailmast, millest ta teab absoluutselt kõike ? tema enda poolt loodud fantaasiamaailmast. Teisalt: ka lugeda meeldib talle eelkõige fantaasiakirjandust, seda nii eesti kui ka vene keeles. Vene fantaasiakirjanik Segei Lukjanenko on Aguri raamaturiiulis esindatud enam-vähem kogu loominguga: see on tema lemmikkirjanik.
Tänavast Karukäpaks
Kui Agur mõni nädal tagasi ETV hommikusaates Terevisioon intervjuud andis, seletas ta oma veidra pseudonüümi lahti nii, et tal olnud kavas ehitada oma internetilehekülg üles tänavana, mille kahel pool on igasugused põnevad majad ehk lingid. Ning et leheküljest ei saanud küll asja, aga selle nimi sai käiku lastud pseudonüümina.
“Kui päris aus olla, siis ma ei mäletagi, kumbapidi see asi oli: kas pseudonüüm tulenes veebikülje ideest või vastupidi,” tunnistas Agur.
Pseudonüümi tagumine pool Tänav on tegelikult tema sünnijärgne perekonnanimi, millest ta loobus siis, kui Helbega abiellus. Põltsamaalt pärit Helbega sai Agur kokku kuus aastat tagasi, mil nad mõlemad Tartu Ülikoolis sotsiaaltööd õppima asusid.
“Tutvumise kuupäev ei unune meil mitte kunagi ? see on 1. september,” ütles Agur.
Kui nad oma kooselu paar aastat tagasi seadustada otsustasid, selgus, et teineteise perekonnanime ei tahtnud kumbki võtta. Kompromiss leiti nii, et ühiseks nimeks sai hoopis kolmas, Helbe vanaemalt “laenatud” nimi. Aguri nimevahetus põhjustas toona ka väikese skandaali. Tema stambivaba mõttelaadiga sõbrad otsustasid teda nimelt tähtsa sündmuse puhul väikese lehekuulutusega üllatada. Võib-olla oli kuulutuse tekstis vihje ka sündmuse tegelikule sisule, aga kuna selle algus – “Meie hulgast on lahkunud hea sõber Agur Tänav” või midagi sarnast – jättis mulje, et tegemist on tavalise mälestuskuulutusega, “disainiti” teksti toimetuses pisut “morbiidsemaks” ja lükati lehte.
“Sugulased said kuulutust lugedes ikka paraja ?oki,” meenutas Agur. Nüüd, tagantjärele ajab juhtunu teda ja loodetavasti ka ?oki saanud sugulasi õnneks juba muigama.
Pritsimees ja sotsiaaltöötaja
Nüüd on siis Karukäppasid juba kolm: kõige pisem Karukäpp nimega Kaisu Ann on ema-isa sõnul otse hämmastavalt hea laps. Ja oma maja Jõgeva aleviku serval on talle mõnus koht kasvamiseks. Tartust tulid Helbe ja Agur ära möödunud aastal, kui mõlema ülikooliõpingud läbi said. Algul otsisid nad mõnda muud maja, aga lõpuks lahenes asi sellega, et Aguri vanemad kolisid Jõgeva linna korterisse ja Agur asus perega oma lapsepõlvekodusse. Tööl käib ta siiski veel Tartus ? Tartumaa päästeteenistuses.
“Pärast pritsukooli lõpetamist töötasin Jõgevamaa päästeteenistuses, aga kui ülikooli läksin, siis ei jõudnud enam Jõgeva vahet sõita ja vahetasin töökoha Tartusse,” ütles Agur, lisades, et vähemasti esialgu kavatseb ta päästjaks edasi jääda. Teist õpitud ametit, sotsiaaltöötaja oma, lubab ta naljatamisi hakata pidama siis, kui nii vanaks jääb, et pritsimehe ametit pidada ei jaksa.
Päästemehe elu on nii, nagu on: mõnikord on rabelemist ja teravaid elamusi kui palju, mõnikord on jälle päris rahulik. Kui parasjagu väljakutset, treeningut või õppusi (päästevaldkond läheb Aguri sõnul tehniliselt üha keerulisemaks ja päästjaid hoitakse kõige uuega pidevalt kursis) pole, jääb aega ka lugeda ja kirjutada. Oma arvutinurka Agur töö juures siiski ei vaja: teksti esimese, musta variandi kirjutab ta ikka pastakaga paberile ja alles pärast sisestab selle arvutisse.
“Paberile kirjutatust on kuidagi parem ülevaade. Ja pealegi armastan ma kirjutades leheservadele igasugu pildikesi sodida: see stimuleerib mul mõttetegevust,” ütles Agur.
LARPijad
Peale kirjutamise on Agur mänginud punkbändis Saast. Viimasel ajal on suure tüki tema elust hõivanud aga hoopis rollimängud. Mitte need, mida psühhoterapeudid ja koolitajad korraldada tavatsevad, vaid need, mille kohta käibib ingliskeelne väljend Live Action Role Play (selle eestikeelne vaste võiks olla päris elus rollimäng) ehk lühendatult LARP. Muu ilma eeskujul on nimelt ka Eestisse siginenud hulk inimesi, kusjuures täiskasvanud ja täiearulisi inimesi, kes kusagil ? enamasti vabas looduses ? kokku tulevad, keskaegseteks rüütliteks, linnakodanikeks, röövliteks või hoopis mingiteks fantaasiategelasteks kehastuvad ning mängujuhtide kehtestatud reeglite järgi võitlema või muidu suhteid selgitama hakkavad. Mängu korraldaja mõtleb välja mõnest raamatust, ajastust või omaenda fantaasiast lähtuva raamloo ja kuulutab mängu välja, mängijad, kes osaleda soovivad, loovad aga ise endale sellesse lukku sobiva karakteri: mõtlevad välja oma tegelase mineviku ja mängus taotletava eesmärgi.
“Mida parema loo sa endale välja mõtled, seda huvitavam sul mängus on. Ja muidugi pead sa karakterit luues arvestama oma loomuse ja võimetega. Kui sulle näiteks ei sobi ringi tormamine, mõõk käes, siis on targem hakata mingiks erakuks või targaks, kellele mängujuht omistab mingid erilised omadused nagu varanduse asukoha teadmine või olulise loitsu tundmine,” ütles Agur. “Ja muidugi tuleb mängust täie mõnu saamiseks jäägitult rolli sisse elada. Ega rollimängijad ei räägi vahepeal lõkke ääres jalgu puhates ka Mercedese karburaatorist või eelmisel päeval telekast nähtud filmist, vaid ikka sellest, mida võiks rääkida nende kehastatav karakter. Kõige markantsem näide oli see, kui me ükskord Helbega lahingukära eest peitu pugenud rändnäitlejaid kehastasime ning suure kuuse all redutades karja möödajooksvaid libahunte nägime: aimamata üldse, et keegi neid jälgib, ei vahetanud nad omavahel ühtegi inimkeelset sõna, vaid ainult urisesid tähendusrikkalt.”
Ekstreemne Iidmaa
Agur pole mitte üksnes teiste korraldatud mängudes osalenud, vaid ka ise mänge korraldanud: enamasti siinsamas, Jõgeva ümbruses. Praegu hoiab Agur käigus nn Iidmaa-sarja. Iidmaa, kus olulisemad asjad paneb toimima deemonite ehk kõrgemate olendite maagia, mõtles Agur välja selleks, et mängudele tekiks n-ö ajalugu. Iidmaa-mängudele on tema sõnul mingi ekstreemsuse märk külge jäänud: kord toimus mäng 30-kraadise külmaga, kord paduvihmaga, kord öösel kottpimedas ja kord kujunes näljaga võitlemise asemel, pehmelt öeldes, padusöömiseks.
“Ühe mängu raamlugu jutustas nimelt sellest, et Iidmaale oli saabunud näljaaeg. Kaasa võetud toidu pidid mängijad minu kätte andma ning hoidma endal mängu käigus “naha toore” küttides või põldu harides. Edukatele küttidele andsime jahisaagina kätte toored küülikud, mille nad ise söögikõlblikuks pidid tegema, põlluharijatele sokutasime vagudele kartuleid, porgandeid ja muud köögivilja. Lõpuks kannatasid kõik kerge ületoitumuse all,” meenutas Agur.
Nagu eelpool juba välja tuli, pole Aguril kartagi, et ta Helbe käest “lapsikute” rollimängudega jamamise pärast hurjutada saaks, sest Helbe on ka ise innukas kaasamängija. Seda, et nende suhe üksnes ühisel rollimänguhuvil põhineks, nad siiski ei arva.
“Aga see on üks tellis meid ühendavas müüris,” märkis Agur.
Surmahirm ja lõbu
Rollimängude mängijaid on tema sõnul Eestis ehk neljasaja ringis, Jõgeval viis-kuus.
“Kui paaris-kolmes mängus osalenud oled, tunned juba enam-vähem kogu Eesti rollimänguseltskonna tuumikut,” arvas Agur.
Rollimänge mängivad tema meelest need, kellele jääb sellest kangelasega samastumise astmest, mida raamat, film või arvutimäng pakub, väheks ning kes tahavad kõike omal nahal kogeda.
“See on väga sõbralik ja avatud seltskond. Tavaelus pole ma näiteks üldse varmas uusi suhteid looma, rollimänguseltskonnas tekib aga uusi tutvusi pidevalt,” ütles Agur.
“Võib-olla on asi selles, et mängus ei esine sa iseendana, vaid kellegi teisena ja seetõttu pole sul raske ennast avada,” oletas Helbe.
Peale sõprade annab rollimäng Aguri meelest juurde eneseväljendusoskust ning lisab, nagu viimasel ajal öeldakse, elule vürtsi. Füüsiline treening pole ka vähetähtis.
“Ühes mängus kehastasin näiteks rändkaupmeest ja pidin inimsööjate käest pääsemiseks, raske kaubakott seljas, terve kilomeetri maha jooksma. Pärast olid jalad kaks päeva haiged, aga see-eest pääsesin eluga,” ütles Agur ja lisas, et surma saada (surnuks tunnistamise kohta on igas mängus omad reeglid!) ei taha rollimängus keegi, sest uuesti mängu naasmiseks tuleb endale käigu pealt uus karakter välja mõelda. Ja see ei ole alati lihtne.
“Aga väike surmahirm peabki tekkima: see lisab adrenaliini. Näiteks siis, kui sattusin ühes Soontagana linnuses toimunud lahingus vähemuse poolele ja meie suunas hakkas liikuma meist poole arvukam ja täies lahingukorras väesalk, tajusin tõelist lahingutunnet,” ütles Agur.
Küsimusele, kas nad nüüd, lapsevanema seisusse tõusnuna võtavad n-ö aru pähe ja jätavad rollimängud sinnapaika, vastasid Helbe ja Agur, et nad alles said õige maigu suhu ja lõpetada niipea ei kavatse. Ja kui Kaisu Ann natuke kasvab, võtavad võib-olla temagi kaasa.
Agurilt küsisin veel sedagi, kas tal pole pähe tulnud oma energiat ja loomingulisust näiteks äris rakendada: nii tõuseks sellest ju palju suuremat tulu.
“Ärimeheks hakkamiseks olen ma natuke mugavavõitu: ärimees peab olema ju hästi aktiivne ja kogu aeg mingit asja ajama. Pealegi elan ma ka praegusel viisil inimväärset ja lõbusat elu. Luksuse nimel rabamine ja luksuses elamine pole seevastu tavaliselt üldse lõbusad,” ütles Agur.
Tal endal on tõepoolest hästi läinud: tal on pere, sõbrad, kodu, töö ja hobid ning tal on aega neist kõigist ka rõõmu tunda.
RIIINA MÄGI
