Mai viimasel pühapäeval võis Kassinurme mägedes liikumas näha paarikümnest rõõmsast inimesest koosnevat seltskonda, kellel kaasas ühtekokku kolmteist niisama rõõmsat väikesekasvulist koera. Asjatundmatugi sai aru, et koerad on kõik ühte tõugu. Tõepoolest: käimas oli Austraalia terjerite kevadmatk.
Austraalia terjereid on Eestis umbes viiskümmend isendit. Kevadmatkal sai kokku nende üks “suguharu”, mille “matrooniks” on Anne-Lii Sillale kuuluv Missy. Tema oligi esimene Eestisse toodud Austraalia terjeri tõugu aretusemane. Missy oli ka vanim matkal viibinud koer, noorim oli tema “lapselapselaps”, kuuekuune Boora – vägagi lootustandev näitusekoer.
Anne-Lii Silla sõnul jagunevad terjerid 36 gruppi. Kui üldiselt on terjer äge ja isekas jahikoer, siis Austraalia terjer on pigem inimeselemb, kes tahab oma peremehele meeldida. Tänu sellele on ta sõnakuulelik ja suhteliselt kergesti koolitatav. Ta on aktiivne, lõbus ja tahab palju liikuda.
“Austraalia terjer on meeldiv perekaaslane,” kinnitas Anne-Lii Sild. “Ta on ka hästi sotsialiseeritav. Siin on näiteks praegu kolmteist koera koos, sealhulgas isaseid. Sellises seltskonnas tekib tavaliselt ikka pingeid, aga meil siin, nagu näete, on üsnagi rahulik.”
Nagu nimi ütleb, aretati kõnealune tõug Austraalias ning seal on need koerakesed ikka olnud tublid ussi-, mao- ja närilisekütid. Ka Eestis elavad Austraalia terjerid püüavad edukalt hiiri. Aga õnneks pole neil jahikirg nii tugev, et neid metsas vabalt jooksma ei võiks lasta: nad ei hakka niisama heast peast linde-loomi taga ajama.
Austraalia terjereid on kaht värvi. Mina oleksin omas asjatundmatuses öelnud, et ühed on pruunid ja teised musta seljaga, aga Anne-Lii Sild parandas mind: ühed on punased, teised sinised piirdega. Söövad kõnealuse koeratõu esindajad kvaliteetset kuivtoitu, aga ka puhast liha ning juur- ja puuvilja. Kassinurmes nägin näiteks, kuidas kutsud isuga porgandit krõmpsutasid.
Tublid sportlased
Energilised ja liikuvad “austraallased” on tublid sportlased. Nendega harrastatakse agility-sporti. See on koerasport, kus koerad võistlevad koerajuhi käskude järgi tõketest, tunnelitest, kiikedest jne koosneva takistusraja läbimises. Ala eesmärgiks on koerte liikuvuse ja arukuse arendamine. Talvel treenitakse siseruumis, suvel väljas platsil.
Anne-Lii aretusemastel on olnud ühtekokku üksteist pesakonda kutsikaid. Emaseid käib ta paaritamas piiri taga – Inglismaal, Saksamaal, Rootsis, Norras, Soomes, Venemaal. Nii on tekkinud lai aretusbaas. Isane, kes paaritamiseks valitakse, peab olema väga heade tõuomaduste ja väga hea sugupuuga. Loomulikult peab samadele tingimustele vastama ka emane.
“Ma ei poolda põhimõtet, et igal emasel koeral peab vähemalt üks pesakond olema. Aretusse sobib ikkagi ainult see emane, kes on oma tõu väga hea esindaja,” kinnitas Anne-Lii Sild.
Tema kinnitusel on Austraalia terjeritega lihtne reisida ja nad on head näitusekoerad. Näitusereisid on teda viinud eri paikadesse ning kujunenud talle endale ka silmaringi avardamise reisideks. Muuseas, kõik koerad, kellega Anne-Lii Sild näitustel käib ja kelle paaritamise eest hoolitseb, ei ela sugugi tema juures.
“Mitu aretuskoeraks valitud looma olen andnud kaasomandisse või leidnud neile rendikodu,” ütles Anne-Lii Sild “Mina käin näitustel ja hoolitsen aretuse eest, kaasomanikud või rendikodu omanikud tegelevad muuga. Jagame ära nii kohustused kui ka sissetulekud.”
Austraalia terjeri pesakonnas on tavaliselt neli-viis kutsikat. Enamik neist on sündides juba broneeritud – teadlike inimeste poolt, kes oskavad endale just seda tõugu neljajalgset sõpra tahta.
“Kutsun tulevased koeraomanikud alati oma koeri vaatama. Näitan just täiskasvanud koeri, sest peatselt saab ju ka nende võetav kutsikas täiskasvanuks,” ütles Anne-Lii Sild.
Tema sõnul maksab Austraalia terjeri kutsikas umbes 1100 eurot. Aga kui leidub inimene, kes seda koera endale väga tahab, aga nii palju maksta ei jõua, siis on alati võimalik mingi mõlemale poolele sobiv variant leida. Kaalumisele võib tulla kaasomandi või rendikodu variant, aga on olnud ka peresid, kellele kogenud koerakasvataja on kutsika tasuta andnud. Igal juhul peab ta olema kindel, et kutsikas läheb headesse kätesse. Ja senini on see just nii juhtunud.
Kallis hobi
Kes arvab, et Anne-Lii Sild päevad läbi ainult koertega tegelebki, see eksib: tegelikult on ta päris suure töökoormusega arst-anestesioloog, kes tegutseb Põhja-Eesti regionaalhaigla intensiivraviosakonnas.
“Koerakasvatus on kallis hobi, selle harrastamiseks tuleb millegi muuga raha teenida,” ütles Anne-Lii Sild. “Aga see hobi ka annab palju: hulganisti positiivset energiat näiteks.”
Küsimusele, kas inimesearstil tuleb ka oma neljajalgseid sõpru arstida, vastas Anne-Lii, et vahel ikka Austraalia terjereid ohustavad eelkõige silmahaigused ja põlvekedra luksatsioonid.
Missyst alguse saanud Austraalia terjerite suguselts saab omavahel kokku paar korda aastas. Koerad ja nende peremehed võtavad siis ette ühise matka ning saavad omavahel suhelda ja kasulikku infot vahetada. Tänavune kevadmatk leidis siis aset Jõgevamaal. Päeva alustati Kuremaa terviseradadel, seejärel tutvuti Palamuse vaatamisväärsustega ja söödi samas ka lõunat ning lõpuks sõideti Kassinurme. Kevadmatka korraldajaks oli Palamuse gümnaasiumi õpetaja Katrina Tammistu, kelle kodus kasvab Austraalia terjer Sunny.
“Kuna tütar on juba suureks kasvanud, leidsime abikaasaga, et meil võiks nüüd neljajalgne majuline olla. Kui interneti vahendusel sobivat koeratõugu otsima hakkasime, jõudsime Austraalia terjerini. Nii Sunny aasta tagasi meie juurde tuligi,” ütles Katrina Tammistu. “Sunny on nn ohutu emane, kutsikaid ta ei saa, sest meil pole kavas tõsisemalt aretusega tegelda. Aga agility-sporti teen temaga küll. Trennis käime Tartus, kus on lähim harjutusväljak.”
Katrina tõdes, et silkab harjutusväljakul võidu oma tütre eakaaslastega: paljud noored, kes kooselu alustanud, võtavad praegusel ajal endale koera. Katrina meelest ongi see võib-olla õige, et kõigepealt võetakse koer ja alles siis soetatakse laps, sest koerapidamine õpetab kohusetunnet, korrahoidmist ja järjekindlust, mida läheb vaja ka lapse kasvatamisel.
“Igatahes poleks ma iialgi uskunud, et elu võib nii ägedaks minna, kui koera majja võtad,” tõdes Katrina.
RIINA MÄGI
