11 aastat Jõgevamaa muististele aega juurde andes

Sille Raidvere on töötanud Muinsuskaitseameti Jõgevamaa vaneminspektorina alates aastast 2007. Märtsikuu lõppedes on tal aga plaanis see amet maha panna.


“Seda huvitavat tööd on praeguseks tehtud juba üksteist aastat. Aga iga asi võib ükskord end ammendada,” nentis Sille.

Töö on tema jaoks olnud natuke liiga lauatagune, väga palju on dokumendihaldust, tegelemist registrite ning seadustega. Läbi tuleb töötada ka kõik mälestistega seotud projektid-planeeringud, mis nõuavad küllaltki palju süvenemist ja teadmisi. “Muinsuskaitseametis on hulk spetsialiste, kes samuti projekte komisjonis üle vaatavad, aga inspektoril tuleb suurem eeltöö siiski enne ise ära teha,” rääkis ta.

Selle töö põnevam ja rõõmsam pool on tema sõnul restaureerimisprotsessis osalemine, kohapealsed inspekteerimised ning mälestiste omanike nõustamine ja aitamine.

Märksa keerulisem on aga leida üles ehitismälestiste kaugel elavad ja “kadunud” omanikud, kes oma valduses olevatest muististest suurt ei pea, ning suhelda nendega. “Järgmine keeruline töölõik on avariiliste mälestiste omanikelt mälestise remontimise ja korrashoidmise nõudmine,” märkis Sille. Vajadusel tuleb algatada menetlus. Kui loetletud tööd tähtajaks tehtud ei saa, järgnevad märgukiri, ettekirjutus ning siis juba sunnirahad. Kogu menetlus võtab tavaliselt aega rohkem kui aasta ning võib lõppeda sellega, et inimene loobub oma objektist ‒ müüb maha, kui ise ei suuda seda korras hoida. Viimase, omaniku jaoks kuluka variandina võib mälestis ka kohtutäituri kaudu müüki jõuda.

Muinsuskaitseinspektori haldusalasse kuuluvad ehitismälestised – kirikud, mõisakompleksid, peale härrastemajade ka pargid ja abihooned; ajaloomälestised ‒ sünnikodud, vanad koolimajad, mälestussambad, kalmistud; kunstimälestised. Jõgevamaal on see kirikuvara ja peamiselt Peipsi-äärsete palvekodade ikoonid; arheoloogiamälestised – muistsed asulakohad, ohvrikivid, ohvriallikad, linnused, matmispaigad.

Jõgevamaal on haldusreformi järgse seisuga ehitismälestisi 192, ajaloomälestisi 48, arheoloogiamälestisi 237 ja kunstimälestisi 1101.

“Et olen Eesti Kunstiakadeemia täiend- ning magistriõppes muinsuskaitset ja restaureerimist kolm aastat õppinud, kavatsen muinsuskaitsetööd ikka omal moel jätkata, taotleda Muinsuskaitseameti tegevusloa ja minna nii-öelda teisele poole lauda – hakata tegelema muinsuskaitse eritingimuste koostamise, uuringute ja muinsuskaitselise järelevalvega,” rääkis Sille Raidvere oma edasistest plaanidest. “Kui muidugi ei tule mõnd ootamatut eriti head pakkumist või veelgi põnevamat väljakutset,” lisas ta.

“On selge, et ükski hoone ega ese ei püsi korras igavesti. Muinsuskaitse eesmärgiks ongi anda vanale ja väärtuslikule pärandile aega juurde,” ütles Sille ja meenutas neid objekte, mis on nende tööaastate jooksul eriti meelde jäänud.

“Üks neid, mille restaureerimisprotsessis oli väga põnev osaleda, oli Puurmani mõis. Puurmanis oli aastatel 2009-2011 vallavanem, kes oma meeskonnaga mõisakooli restaureerimise südameasjaks võttis. Raha taotleti Norra mõisakoolide programmist keset kõige kuumemat ehitusbuumi. Bürokraatiaveskid jahvatasid aeglaselt ja vajalik raha eraldati siis, kui ehituses selle eest juba palju rohkem teha sai. Lõpuks jätkus raha ka mõisa tõllakuuri ehk kooli tööõpetuse maja kordategemiseks. Ükskord ometi oli raha rohkem ja mitte vähem nagu tavaliselt!” Loss peitis palju üllatusi. Ühe külaelaniku aiast leitud balustriposti järgi said tehtud uhke tagatrepi balustraadile uued postid. Lossis oli küll mitmel korral uuringuid tehtud, kuid restaureerimistööde käigus tuli välja üha uusi üllatusi, teha tuli lisauuringuid ning jooksvaid otsuseid, vaatamata sellele, et sisekujundusprojekt oli juba koostatud. “Söögisaali vana seinalaudise alt tuli välja ajalooline tapeet 18. sajandi lõpust, selle alt veel üks vanem kiht, mis täna on kõik restaureeritud ning eksponeeritud. Kõik see oli väga põnev ja reageerida tuli väga kiiresti, mida meeskond – tellija, restauraator, projekteerija-järelevalve ja muinsuskaitse kohapeal ka tegi,” rääkis Sille.

Tal on ka hea meel päästetud mälestise üle, mida täna muidu ilmselt enam ei eksisteeriks. Kursi pastoraadi köstrimaja on 18. sajandist pärit ehe puitmajaga, mis oli peaaegu katuseta. “See oli nii hullus seisus, et pikka pidu sellel enam poleks olnud. Ei tea, mis jõumehed seal olid tegutsenud, aga selle maja laastukatusest oli läbi visatud saan. Osaliselt oli kirikuõpetaja katnud katuse kiriku vana katuseplekiga, aga augud ning palkide kahjustused olid ikka metsikult suured. Majas oli küll seen, aga sellega on nii, et kui seene eluks vajalikud tingimused likvideerida, ei juhtu hoonega suurt midagi hullu. Kahe aasta jooksul saime muinsuskaitse rahadega uue laastukatuse peale, talad toestatud ning hoone kuivama. Mälestise edasine restaureerimine küll seisab, kuid hoone on päästetud – konserveeritud. Kunagi on võimalik  seda siiski edasi teha.

“Luua mõisa kavaleridemaja restaureerimine oli aastatepikkune töö. Selle omanik Madis Jürima on tohutult järjekindel inimene. Ta hakkas 2010. aastal projektdokumente tellima. Alates 2012. aastast tehti restaureerimistöid: akende ja uste, rikkaliku puitpitsiga rõdude-piirete restaureerimine, katusekatte vahetus ja viimaks 2017. aastal maja värvimine ning räästadekoori paigaldamine. Nii ainulaadse hoone puhul oli võimalus saada raha ka Muinsuskaitseametilt. Kõik see võttis palju aega ning raha, töö ise oli nii peen ja täpne, nõudis mõnel juhul puidumeistrilt väga head käsitööoskust ning lisaks ka kunstniku kätt. Mitmevärvilist kontuuridega puitdekoori maaliski kunstnik Ene Luik-Mudist. Mälestise omanik oli ka ise väga nõudlik nii projektide kui töö kvaliteedi suhtes ‒ muistisele ideaalne omanik,” jutustas Sille.

Ideaalseid omanikke on aga veelgi. Hullu idee päästa neli Pajusi mõisa väärtuslikku hoonet võttis pähe sealne tubli põllumajandusettevõtja Lembit Paal. Tänaseks on suurepäraselt restaureeritud kuivati ja ait (tõllakuur), restaureerimisel teenijatemaja ja küün (sepikoda). Nii Lembit Paal kui Madis Jürima on pälvinud ka Muinsuskaitseameti tunnustuse.

“Kahju on Saare mõisast. Sealne tall-tõllakuur on ühe memmekese oma, kes kirjutab mulle vastu nii ilusti, et mina olen juba nii vana, et mina ei tee seal enam midagi. Sundida seda inimest kohtutäiturini tundub mulle ebaeetiline ja isegi memmele eluohtlik,” tunnistas Sille. “Samas reageerima peaks.”

Hea meel on, et mõned aastad tagasi saabusid projektiga “Maale elama” Saarele kaks õde oma peredega, hoolitsema Saare mõisa ürdiaia eest. Neid ei jätnud ükskõikseks ka lähedal lagunevad Saare mõisa abihooned. Nad võtsid kampa mõisa aida ja valitsejamaja omaniku Viktor Saarestiku ja taotlesid rahasid, tõmbasid ise koormarihmadega sarikaid kokku, et mõisa ait laiali ei vajuks, ning tegid vabatahtlikus korras ka muid avariitöid. Nüüd on seal katusekandmiku avariitöid tehtud juba kolm aastat,” rääkis muinsuskaitseinspektor veel ühes eduloost, kinnitades, et ühest heast algatusest võib nii palju tulu olla.

ANDRA KIRNA

blog comments powered by Disqus